27 tundi rändamist selja taga ja siin ma siis lõpuks olen,
keset vaikset ookeanit asuval Oahu saarel, mis on minu koduks järgnevaks
kolmeks kuuks. Saab olema põnev ja katsumusterohke. Natukene naljakas on
mõelda, et ma nüüd lõpuks siin olen...pisikesest peale olen sellest paigast
unistanud ja nüüd lõpuks olen ma siin paradaasis, Hawaiil. Siiani pole väga see
olukord kohale jõudnud, aga arvan, et see on sellest, et pole jõudnud veel
tõelist paradiisiilu nautida jõudnud. Elukohaks on mul Waikiki, mis on tõeline
turistide paradiis, samas on siin kõige suuremad võimalused endale töökoht
leida. Igal vabal võimalusel tuleb minna Waikikist välja, et tõelist Hawaiid
näha.
 |
| Mädleen, mina, Ursula, Annika, Pihel |
Kodu on nüüd mul
olemas, 35. korrusel pilvelõhkuja tornikeses, kus on bassein, saun, meie oma
kodupood, jäämasinad ja grillid. See on nii hotell kui ka korterelamu. Meie
koduke on hästi ilus ja armas ja avar, vaade on imeline, seda ilu annavad edasi imelised
pildid (kui telefon tahab tööle hakata). Kodu otsimine oli raske. Otsisime internetist kuulutusi, käisime majade
alt kuulutusi otsimas, saatsime meile ja helistasime. Olime juba alla andmas,
sest asi tundus lootusetu. Kuid õnneks helistas meile üks maakler tagasi ja
leppis meiega aja kokku. Esialgu me ei mäletanud, mis see õige aadress oli, kus me maakleriga pidime kokku saama, aga kui selgus, et selleks on "Island Colony Condo" siis olid küll meie emotsioonid laes. Nimelt olime me eelnevalt käinud seda tornmaja imetlemas ja mõelnud, et "oi siin tahaks küll elada!"Ja nüüd me elamegi miljoni dollari vaatega kodus!
Mainimist väärib kindlasti see, kuidas me esimesed kolm ööd elasime. Peatusime viiekesti eestlaste juures, kes meile peavarju pakkusid. Lisaks meile oli seal korteris veel umbes 12-13 inimest (ise ka täpselt ei tea, koguaeg tuli keegi uus nägu kusagilt urust välja). Me olime nagu pagulased ühes pisukeses korteris. Meie viiekesti magasime põrandal reas nagu silgud konservikarbis. Õnneks olid meil lennukist "kaasa võetud" tekk ja padi, madratsiks oli enamvähem pehme vaip. Üllatuseks oli uni hea, sest me olime nii väsinud rändamisest ja pikast lennust.
Laupäev, ehk siis 25. mai me saime juba ühe väikese tööotsa. Kutsusime tänaval inimesi mingile "Aloha Live Show'le", ise me seda show'd näinud ei olnud, aga inimestele ütlesime, et see on kõige vingem pidu üldse. Me saime isegi suured reklaamsildid kaasa, mida tassisime kaasas. Iga peole ilmunud inimese pealt lubati meile 10 doltsi, aga eks näis, kui palgale järgi lähme, kas keegi üldse ilmus kohale, loodame! Tööd tehes tutvusime ühe rastafaari mustanahalisega, kes ise jagas ka mingisuguseid lasketiiru flaikusid. Alguses ütles ta meile, et me ei tohi tänaval tööd tehes teatud piiridest üle minna, kuna muidu pannakse meid vangi. Esialgu me ei uskunud teda, aga kui tuli politsei ja meid hoiatas siis tekkis küll hirm :D Saime ka oma sõbra mustanahalise käest teada, milline näeb välja salament. Meil õnnestus teda isegi oma silmaga näha (istus tee ääres ja piilus meid). USA tüüpilise salapolitsei tunnused: kannab kinniseid jalanõusid, seljakott seljas, nokamüts peas ja mustad päikeseprillid ees.
Siiani on raha lihtsalt megalt kulunud, samas aga oleme me suuremad kulutused ära teinud, niiet nüüd peaks edasi rahulikumalt minema, tuleb ainult töö leida nüüd. Elu siin Waikikil on kallis, toidukohtades on hinnad samad mis Eestiski. Üüridhinnad on meeletud, sellepärast elataksegi siin ükteise otsas. Meie kodu üür on 1975 dollarit kuus, mis läheb 7 peale jagamisele (meiega elab veel 2 tüdrukut). Korteri lepingut käisime kolmekesti tegemas, sest vastasel juhul me ei saakski siin 1-toalist korterit seitsmekesi üürida. Käisime juba ära ka suures kaubanduskeskuses Walmart, kust me ostsime omale koju kõikvõimalikke asju, kaasaarvatud ka madratseid. Me olime kõik tohutult väsinud pikast päevast ja me nägime oma kodinatega välja nagu ehtsad kodutud, kes ränavad oma koduga mööda Hawaiid.
 |
| Waikiki Beach |
Tutvustaksin teile ka neid armsaid saatusekaaslaseid, kellega ma siin Hawaiil olen. Minuga on Ursula, Mädleen, Annika ja Pihel. Minu ja meie kõigi viie seiklused ja läbielamised saavad siia kirja. Ma tahaks lubada, et enam nii pikka postitust ei tule, proovin tihedamini kirjutada. Siiani on lihtsalt asjaajamistega nii kiire olnud.
NB! Telefon on suhteliselt katki, nii et ärge imestage kui tihti levist väljas olen. New telephone needed immediately! :(
Saadan teile kõigile soojad tervitused! Aloha!
