"Life begins at the end of your comfort zone"

Wednesday, June 26, 2013

Catch up!

Tere kallikesed! Olen olnud laisk ja viimased paar päeva palavikus ja tõbine :( Õnneks on palavik nüüdseks möödas, kuid nohu ja köha kimbutavad mind ikka! Uskumatu, mul pole Eestis olles olnud kunagi palavikku ja siin Hawaiil soojas olles viskas kraadiklaasi ekraanile järsku 38,5! Jube vastik on siin tõbine olla, sest ei taha üldse kodus olla ja tööl on ka vaja käia. Palavikus olles tuli esimest korda koduigatsus peale, sest esiteks hakkasin Eesti ravimitest puudust tundma, tahaks Eesti mett ja taruvaiku ja Eesti köhateed ning teiseks oleks tahtnud, et keegi mind tohterdaks ja ütleks mis rohte ma võtma pean. Õnneks on mul neli armsat neiut siin, kes on väga hoolitsevad ja head!

Kõik USA ravimid tundavad täieliku keemiana. Hetkel võtan mingeid Tylenoli tablette, mis pidi üks imerohi olema, et isegi eestlased on neid pakkide viisi Eestisse viinud, sest Euroopas lõpetati selle müük ära, ei imesta ka...Mind see imerohi ei aita vist ja ega ma väga seda keemiat sisse süüa ka ei taha. Rüüpan siin piparmündi teed Hawaii mee ja sidruniga, see on ainuke asi, mis vähekenegi kodust ravimit meenutab :D Aga aitab mu haigusloost, küll ma terveks saan, sest vahepeal on nii mõndagi juhtunud! :)

Mingi aeg käisime North Shore'il, nüüdseks olen seal käinud juba kaks korda. Nägin ka oma esimese suure kilpkonna ära, tegi rannas liiva peal uinakut, kuid lõpuks tüdines liigsest tähelepanust ära ja läks ookeanisse tagasi. Peesitasime ühes hästi ilusas privaatrannas, kus peale meie ei old kedagi. Vahelduseks oli mõnus tühjas rannas vedeleda.





Esimesed suured lained, umbes 5 meetrised, talviti on sealses rannas need ligi 25 meetrit!

Esimene mini cliff jump! 



Nii, siis millalgi trippisime Makua randa, kus me ka ööbisime. Räägitakse, et see on kõige ohtlikum rand ja et seal kummitab. Kunagi viidi kodutuid sinna elama, aga enam neid seal ei ole. Seal pidavat olema hästi palju vargaid ja isegi kohalikud ei julge seal väga käia, kaasaarvatud ka politsei vist. Meil midagi halba ei juhtunud, hoopis vastupidi, see oli seni üks kõige mõnusam õhtu siin veedetud aja jooksul! Valges meisterdasime kilest liumäe merre, mille pealt vurasime täispuhutavate loomadega vette. See oli omaette tsirkus! Andekad kaameramehed tegid sellest väikese videoklipi ka, niiet rohkem ma ei hakka sellest kirjutama. Video räägib enda eest juba (kes veel näinud ei ole).

Õhtul, kui oli juba pimedaks läinud, hakkasime grillima ja istusime lõkke ääres. Mingi hetk saabus paar kohalikku meest, kes samuti oma peredega seal samas rannas puhkasid. Üks meestest hakkas ukulele saatel laulma, enamus tema lauldud lugudest oli tema enda looming. Te ei kujuta ette ka kui ilusad ja head lood need olid, minul tulid lausa pisarad silma. Seda sama andekat meest saab isegi Delfist kuulata ja näha, kus lisaks ta enda lugudele oli tal ka üks sõnum Savisaarele :D Samuti pole ma kunagi näinud taevas nii palju tähti, neid oli lihtsalt metsikult palju, nägin isegi kolme langevat tähte. Kui kiirelt jutt kokku võtta siis sain ka lageda taeva all magada, uni oli hea, hommikuks sõime värskelt püütud Hawaii kala (nime ei tea), aga see oli vääääga hea!

Kelgutamise video

Sõnum Savisaarele


Väsisin ära

Makua Beach