Meil siiski on sotsiaalne elu ka...

Aeg läheb siin väga kiiresti aga selle eest liiguvad siin asjad väga aeglaselt, seega ärge imestage, kui te küsite, et mis sa siis eile korda saatsid ja ma teile vastan, et käisin ja tegin omale SSN'i või jõudsin ühe tööaplikatsiooni täita...KÕIK võtab siin lihtsalt jube kaua aega! See on lausa uskumatu. Seega pole ime, et meil on töö aga me ei tea oma graafikuid, töönädala tunde ja selliseid detailsemaid asju, kõik on siin nii pealiskaudne, aloha time noh!

Lisaks tööotsingutele ja igasugusele dokumendimajandusele oleme me natukene endale lõbu ka lubanud. Mõtlesime Ursulaga, et lähme ja vaatama ainult niisama Victoria's Secreti poodi, ainult niisama...Aga poest lahkusime uute bikiinidega...Mul oli neid niikuinii vaja ka!

Siiani oleme me 2 päeva jõudnud rannas käia, kõik juba vaikselt kooruvad siin.

 

Igal reedel lastakse Hilton Hotel Village'i rannas ilutulestikku. Terved suguvõsad tulevad kokku ja grillivad ranna ääres. Tahan ka Rakvere liha grillida!

Mingi päev panime end Ursulaga ilusti riide, et sõita Ala Moana keskusesse Hollisteri poe grupiintervjuule, aga kuna meil seda ägedat SSN'i ei olnud, siis otsustasime tursite mängida ja seiklesime mööda merekallast ja imetlesime sadamas jahte.

Eile käisime kinooooos, vaatasime Kiireid ja vihaseid! Piletid on siin kallid, 11 dollarit. Olime nagu tõelised usakad ja ostsime popkornid võiga ja suuuuure coca-cola. Siin kinodes on nõme süsteem, kohti ei ole, saad ise valida kuhu istud. Läksime salaja hilisemale seansile, kuna ostetud seansile ei olnud enam ühtegi kõrvuti kohta.

 

Täna käisime Don Quijote kaubanduskeskuses. See on vist jaapanlastele mõeldud, jube kirju ja veider pood, aga leidsime enamvähem vajalikud asjad üles. Seal olles tekkis igatsus Prisma järele, sest näiteks piim kestab siin kuu aega :( Ostsime omale toiduvarud valmis, sest enam ei jaksa ega tohi väljas süüa! Ennem lihtsalt ei old aega väga kodus süüa teha, sest koguaeg olid kusagil lahingus ja haarasid teepealt midagi hamba alla. Hetkel on selline tunne, et me pigem oleme kusagil vangilaagris kui kusagil unistustemaal USA's, sest siiani oleme me tõesti väga vähe jõudnud süüa. Nüüd küll igatsen Lucca cozze pastat ja ühest veise carpacciost ei ütleks ka ära! Toit on siin kallis! Saatke musta leiba, martsipani, kohukesi ja eesti maasikaid ja õunu!

Sõpru oleme ka leidnud (mitte eestlasi), kes on lubanud meid surfama õpetada jne. Sõpru on siin lihtsam leida kui näiteks tööd, lähed lihtsalt seisad tänava peal, ootad 5 minutit ja sõber ongi olemas jälle. 

Aloha style!

Meie esimene töökoht!

Ahjaaa, tegelikult on meil kõigil üks töö olemas. Päris töötud me ka ei ole. Esimesel nädalavahetusel sattusime me ühte klubisse nimega Upstairs, mis on on vaid kuus nädalat avatud olnud. Pihel ja Annika, kes käisid teistes klubides omale tööd otsimas, sest nad on Eestis ka öötood teinud, ütlesid, et see on kõige normaalsem Waikiki klubi/lounge. Pean nendega nõustuma, kuigi ma teistesse kohtadesse pole veel sattunud.

Ühesõnaga saime me selle töö nii, et me tutvusime selle koha omaniku/manageriga, kes palus oma töötajatel terve õhtu meile erinevaid kokteile teha. Me sattusime sinna ka järgmisel õhtul ja ka sellest järgneval õhtul...manager ise kutsus ja palus, et me läheks, kuigi kolmandal päeval kohe üldse ei olnud enam jaksu ja tahtmist selle kära sees olla ja kui aus olla, siis tasuta joogid ei isutanud ka enam... See oli nagu meie tööintervjuu, me tundusime sellised lõbusad ja avatud neiud, et koha omanik otsustas meid oma uude tiimi palgata.

Meil ei olegi kindlat töönimetust, tegelikult lepingus on bartender, aga me hakkame seda kohta reklaamima ehk siis kutsume inimesi sinna ja jagame flaiereid. Kuna see koht on päeval lounge, siis ehk hakkame ka seal päeval tööd tegema, aga üldiselt oleme me coctail waitressid ehk siis viime õhtuti kokteile lauda ja koristame jne. Seda kas me neid kokteile ka tegema peame, ei oska ma öelda, ma loodan, et seda teevad ikka seal töötavad äärmiselt viisakad baarmenid.

Kuna see koht on nii uus, siis ei ole seal veel kindlat klientuuri, aga me aitama seda luua. Üks osa klientuurist hakkavad kindlasti olema meie kallid eestlased siin Hawaiil. Meil on isegi plaan seal pidada maha üks vinge Eesti pidu! Omanik on hästi südamlik ja tundub hea inimene but never now...Vähemalt selle koha mõte ja idee on siiras. Nimelt kasutab see baar "Green" põhimõtet ehk siis enamus asju on taaskasutus, lambikuplid on tehtud lusikatest, diivanid on kaetud kartulikottidega jne. Minuarust on see koht väga stiilne, teades seda, et tegelikult ei ole siin klubid väga ilusad võrreldes Eesti omadega. Neid ei anna võrreldagi, meil Eestis näevad klubid välja nagu paleed või lossid.

Samuti suur pluss selle koha juures on see, et üritatakse sihtida kvaliteedi poole. Esiteks kasutatakse seal kvaliteetset alkoholi, töötajate riietus on viisakas, mis minuarvates on väga oluline. Töötajad kannavad triiksärki ja kikilipsu, mille nad seovad ise kinni, et näidata, et kõik siin ilmas ei ole täiuslik. Meie tööriietuseks saab olema must kleit ja samuti kikilips (värvi saame omale ise valida). Tuleb jälle poodi minna...ja ega sellest mustast värvist ei saa ka vist kunagi lahti (siinkohal tervitaks oma kallist Lucca peret!!!)

Kuigi meil on üks töö olemas, siis sellegipoolest otsime ja tahame me kõik endale ka päevast tööd, sest klubi on avatud kolmapäevast-laupäevani ja hetkel ei ole meie sealne palk võrreldes USA palkadega seal just väga suur, saame vist miinimumi. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis kusagile klubisse tööle minna, pole väga öötöö inimene, aga raha on vaja ja eks näis, äkki polegi nii hull kui tundub. Sellel kolmapäeval on seal väga oluline reklaamüritus, kus on meedia ja tähtsad ninad kohal. 21. juunil on seal suur avapidu. Loodame, et selleks ajaks oleme me suutnud piisavalt klientuuri koguda :) Lisan varsti ka sellest kohast pilte!

Tööotsingud

Eelmise nädala teisipäevast hakkasime me lõpuks tööd otsima, sest enne seda oli meil vaja kodu leida ja tööotsimiseks ei olnud aega. Kolm päeva järjest sai käidud mööda restorane ja poode. Enamus kohtadest anti sulle näppu aplikatsioon, mille pidi ära täitma, põhimõtteliselt oli see CV ümber kirjutamine...Saadetud on meile jne, aga endiselt ei ole keegi ühendust võtnud. Ei ole see tööotsime siin midagi lihtsat. Eestis käiks see umbes niimoodi, et helistad sõbrale ja järgmine päev lähed juba tööintervjuule, aga siin käinvad asjad palju aeglasemini, mis on jube tüütu! Lubatakse rõõmsalt tagasi helistada, aga seda ei juhtu...pead ise mitu korda oma nägu näitamas käima ja tüütut mängima, et jutule võetaks. Enamikes kohtades ei taheta väga hooajalisi töötajaid või siis soovivad, et sul oleks Social Security Number juba olemas, aga seda meil veel ei ole.

Osad on juba tööintervjuudel käinud, aga kellegil ei ole veel raudkindlat tööd. Mädleenil peaaegu on, aga kuna selle sushi söögikoha managerid on nii uimased, siis tema töötegemine venib. Pihel oleks saanud ka töö, aga kuna tal ei olnud tol hetkel SSN'i (social security number), siis kahjuks ei saadud teda võtta. Homme on tal ühes uues kohas tööpaberite täitmine ning õnneks on tal seal ette näidata paber, mis kinnitab, et me oleme nüüd SSN'i käinud taotlemas. Mind ja Ursulat oleks võetud jutule väga ägedasse riietepoodi nimega Hollister, aga seni kuni meil numbrit ette näidata ei ole, siis midagi ei toimu :( Aga me ei anna alla, vaid pingutame edasi, vähemalt üritame, sest see on väsitav ja ega seda raha ka enam kauaks ei jätku. Oleme varsti vaesed Ida-Eurooplased! Meie kõigi suurim soov on see, et tekiks mingigi rutiin ja elu loksuks siin juba paika, sest tahaks juba vaikselt hakata siin ringi reisima ja siit Waikikist ja nendest jaapanlastest kaugele eemale minna!

SNN'i käisime me täna tegemas, tähendab mina käisin juba teist korda, sest esimesel korral ei saadud mulle seda teha, sest mul oli ühe dokumendi peal 3. novembri asemel 30. november. Ma avastasin selle juba Eestis olles, aga mulle öeldi selle peale, et sellest pole midagi, peaasi et viisal õige kuupäev on. Igal juhul, kuna USA kusagil süsteemis oli see vale number, siis ma pidin koheselt helistama oma viisasponsorile, et nad selle kiiremas korras ära vahetaksid. Mul paluti mingi dokument täita ja kõikvõimalikud koopiad saata ja lisaks pidin ma selle eest veel 25 dollarit ka maksma :( Ühesõnaga olin ma terve nädalavahetus natukene kurb, kuna keegi ei vastanud mulle ja telefoni ka vastu ei võetud, kuna kontor oli kinni. Täna hommikul unise peaga helistasin esimese asjana uuesti oma viisasponsorile ja küsisin, kas nad said mu murekirja kätte ja kas selle saab korda teha. Õnneks rahustati mind maha ja öeldi, et kõik on korras ja et uus dokument peaks täna minuni jõudma. Paar tundi tagasi avastasingi korteri ukse tagant oma esimese kirjakese :) Social Security Number peaks minuni jõudma nädala ajaga. Vähemalt on sellega nüüd korras! Ja täna tegime endale ka Ameerika pangakonto, et meile saaks palka kanda.

Minu esimene postiga saadud kiri Ameerikas :)