Elu piltidel

Ega siin pikka juttu pole, üritan selle kirjutamata aja piltide näol siia kirja panna :)

Ma olen juba ammu tahtnud teiega jagada ühte pilti, mis mingil põhjusel ei ole siia veel jõudnud, aga see on väärt näitamist ehk fotojäädvustus sellest, kuidas me esimesed ööd elasime.

Tõeline eestlaste magala

Vahepeal ööbisid meie juures Anna ja Andres, kes tekitasid meile natukene kodutunnet :)

Juba päris tükk aega tagasi käisime me liquor licence'it tegemas, need olid kõige unisemad hommikutunnid üldse. Koolitus oli äärmiselt mõtetu, aga siin nad on, mõnus mälestus Hawaiist.

Siis jõudsime me vahepeal tähistada USA iseseisvuspäeva. Päeval olin ma kahjuks tööl, teised käisid maailma kõige ägedamal üritusel nimega Floatilla. Nimelt korraldati ookeani peal pidu, kus suur mass inimesi lihtsalt ulpis surfilaudade või mistahes täispuhutavate asjade peal, oli ka üksikuid jahte jne, kuulati muusikat ja nauditi mõnusat ilma ja head joogipoolist.

Ursula Floatillal

Õhtul vaatasime rõdult ilutulestikku

 Päev enne iseseisvuspäeva oli meil klubis USA teemaline pidu, kus me pidime lipuvärve kandma.

 

Meil on siin tekkinud üks kohalik lemmik söögikoht nimega Health Bar. Seal on kõiksugu värsket ja tervislikku. Seni oleme me seal söömas käinud acai bowli, mis on lihtsalt maailma parim ja veel tervislik ka! Acai bowli saab õnneks päris paljudest kohtadest, seega ei pea alati sinna minema, kuigi sealne on üks parimatest. Tol hetkel, kui me sinna sööma sattusime, esines seal ka üks Saksamaalt pärit laulja, too hetk ei saanud enam paremaks minna!

  

ACAI BOWL! Acai on põhimõtteliselt nagu külm marjadest tehtud püree, mis meenutab natukene paksemat smuutit. Peale pannakse granolat ehk müslit, banaani, maasikaid, mustikaid ja mett.

Näljane laps käis üksinda kaugel supermarketis. Vaatasin õudusega seda korvisisu ja mõtlesin, et kuidas ma need asjad kõik koju vean, sest koduni on 45 minutit jala kõndimist. Natuke suutsin kõndida kui mõtlesin, et võtan takso, mida tol hetkel muidugi läheduses ei olnud. Õnneks leidsin bussipeatuse ja olin enam väehm päästetud.

Näljane

Üks õhtu palus klubi manager, et ma asendaks teda kõrval klubis nimega MadDogs. Pidin olema kassas ja pileteid müüma. Laua peal oli sellise sildiga ämber, kuhu õhtu lõpuks kogunes lausa 75$. 

Mul on Hawaiil tekkinud uus hobi. Ma pildistan kõiki kollaseid autosid...ärge küsige miks! 

Leidsin omale auto!

Ei saa üle ega ümber meie rõduvaatest!

Happy people!

Vaade Waikikile

Cheers!

Käib töö ja vile koos

Mõtlesin ükspäev, et tahaks teile midagi värsket ka siia kirjutada. Siiani olen ma ainult minevikust rääkinud ja vist jäängi seda tegema...sest alljärgnev tekst on tegelikult minu pühapäevasest päevast (14.07.13). Lootsin selle samal päeval siia postitada, aga kus sa sellega. Siin Hawaiil on see suhteliselt võimatu, ma loodan, et mõistate mind :D Ma ju siiski üritasin!

Hei kullad! Nagu te nüüd teate, siis mul on nüüdseks juba kolm nädalat lisaks klubitööle ka päevane töö imeilusas riidepoes. Pidin täna ise kell 9 hommikul poe avama. Kuna ma olin ainult neli tundi maganud, siis mõtlesin, et hüppan Starbucksist läbi ja võtan midagi turgutavat sealt kaasa. Tellisin oma mocha kohvi ära ja jäin ootama, aga kuna ootejärjekord oli nii pikk ja kell oli ka juba palju, siis ma lihtsalt jooksin sealt minema ja mu hommikune turgutus jäigi maha.

Poes on meil kaks ust, üks on esiuks ja teine on tagumine uks, mis asub riietuskabiinis kardinate ja baldahhiinide taga peidus, et kliendid seda ei näeks. Seda kasutangi ma poodi sisenemiseks. Mina, kes ma vihkan hilinemist, jäin maksimum 5 min hiljaks. Samal ajal oli poes juba Amber, kes oli arvatavasti juba veidi varem sinna tulnud, et laoruumist midagi teise poodi kaasa võtta ehk siis pood oli juba avatud ja inimesi täis. Ja siis tulen mina, logistan võtmega, et nelja, tagumise ukse lukke lahti saada. Äkitselt olen ma pääsenud peaaegu riietuskabiini ja sahistan läbi baldahhiinide, kui kuulen, et keegi juba tegutseb. Pood oli avatud ja juba esimesed kliendid platsis ja siis saabun võluväel mina läbi riietusruumi poodi üritades säilitada normaalset ilmet nagu polekski selles midagi imelikku, kui keegi läbi proovikabiini poodi satub. Õnneks oli kõik kombes ja midagi hullu ei juhtunud. Hiljem oli lihtsalt naljakas sellele mõelda. Paras huumor.

Tööpäev läks lisaks sellele kõigele väga väga hästi, sest täna ma suutsin 500$ eest riideid maha müüa. See tegi mu manageri väga õnnelikuks ja minu ka, sest igapäev sellist kassat saavutada on suhteliselt keeruline, sest paksu rahakotiga turiste ei satu selle asukohaga poodi eriti palju, kuid siiski natukene neid ikka leidub. Ideaalsis peaks see olema minu miinimum kassa...läheb keeruliseks, aga saab hakkama. Peagi pannakse mind ka teise poodi, mis asub samal tänaval, aga on palju parema asukohaga. See pood on omanike jutu järgi koguaeg rahvast täis ja korraga tuleb tegeleda isegi kuue kliendiga. Mind pole veel sinna poodi tööle pandud, kuna ennem tahetakse kindel olla, et ma olen kõikide toodetega tuttav ja tean, mida ma teen. Sealne päevane miinimum kassa on jutu järgi 1000$, mis hetkel tundub minu jaoks utoopne, aga eks näis. Loodame, et seal on rohkem ostjaid, sest siis teenin ju mina ka rohkem palka! ;)

Tänase õhtu võtsin  vabaks ehk siis see tähendas seda, et ma ei läinud klubisse tööle, kuna ma olin nii vähe magada saanud ja kange tahtmine oli minna poodidesse ja niisama jalutama. Sain Piheliga kokku, vahtisime riided ja üritasime omale mütsi leida, kui lootusetult. Proovisime nokatseid ja kõikvõimalikke kaabusid ja kübaraid, et lõpuks oli silme eest kirju. Tulemus oli see, et me lahkusime ikka tühjade kätega. Peakatte valimine on maailma kõige raskem asi! Siis me läksime Yogurtlandi ja kuhjasime omale mõnuga head ja paremat kokku, istusime rannas pingile ja vaatasime ookeanit. Siis tuli mõte, et võiks kusagil ühe hea kokteili juua. Läksimegi ühte ilusasse hotelli, kus asus Mai Tai baar, mis oli ookeani ääres. Nii mõnus oli üle pika aja ilusas ja rahulikus kohas istuda ja juua parimat pina colada kokteili! (vahepeal ju võib endale sellist luksust ka lubada). Lõpuks olid meil kõhud sellest nii punnis, et veeresime koju magama. 

Mina oma kauni ohatisega, aga sellegipoolest tundsime ennast daamidena :D

Kusagil kaunis idamaises hotellis turiste mängimas

Hawaii Kawaii

 Mõningad teist juba teavad, et mul on nüüd lõpuks ka päevane töö ühes imeilusas butiigikeses nimega Hawaii Kawaii, kus ma olen nüüdseks töötanud juba kolm nädalat. „Kawaii“ tähendab jaapani keeles „armas“, ilmselt on see jaapanlaste ligitõmbamiseks nime sisse lisatud, kuna nad on siin peamised kliendid. Ehk siis kuulen ma päevad läbi seda sõna pääääris palju, sest möödakõndijad hõiskavad „kawaii“ ja tundub, et jaapanlased kasutavad seda ühte sõna KÕIGE kirjeldamiseks, sest seda kuuleb lihtsalt igal pool!

Kuidas ma sinna tööle sain? Seda poodi on Waikikil kaks tükki, mõlemad asuvad samal tänaval suhteliselt lähestikku. Teine pood avati alles neli nädalat tagasi. Esimesena sattusin ma vanemasse ja väiksemasse poodi, kus armas müüjaneiu andis mulle e-maili aadressi, kuhu oma CV saata. Esialgu ma mingit vastust ei saanud. Läks võibolla nädalake poolteist mööda kui ma läksin teise poodi ja küsisin uuesti, kas nad palkavad suveks inimesi. Sel hetkel oli üks omanikest tööl ja kes tundis mu CV pildi järgi ära. Ta vastas, et räägib oma õega, kes on samuti omanik. Läks jälle nädalake, kuid ei midagi. 

Enne jaanipäeva käisin kolmandat korda seal poes ja jälle oli üks omanikest ise tööl, andis mulle uuesti visiitkaardi ja palus helistada. Tegin ka seda ja seekord sain teise õega jutule, kes lubas mulle tagasi helistada. Nagu te teate, siis siin Ameerikas ei peeta lubadustest kinni ja ma laitsin kohe seal poes töötamise maha. Aga oh imet, mulle helistatigi tagasi ja kutsuti intervjuule! Läksin siis jaanipäeval 24. juunil peale pikka pidu ja rännakut väsinuna vestlusele, kus mul läks väga edukalt. Mulle öeldi, et ma meeldin neile väga ja mind märgati, kuna ma olin seal poes nii palju uurimas käinud, mõeldi, et ju see tüdruk tahab kangesti siia tööle saada. Võib öelda, et nägin selle töökoha saamise nimel vaeva. 

Selle töökoha saamise nimel ma julgesin isegi esimest korda valetada, et olen Eestis töötanud aastakese pisikeses butiigis. Rääkisin, et tuttav tegi poe ja siis ma aitasin teda kõiges, aga kuna kooli kõrvalt ei jäänud lõpuks enam piisavalt aega üle, siis tulin sealt ära :D

Nüüd ma siis töötangi nädalas umbes 40 tundi seal poekeses. Hetkel töötan vanemas poes, mis on natukene pisem ja väiksema külastatavusega, aga järgmisest nädalast hakkan ma ehk olema ka uuemas poes, kus on jutu järgi palju rohkem tööd. Poe omanikud on kaks õde Jessica ja Amber, kes on sündinud Hawaiil, kuid kuna nad on hästi palju reisinud, siis nad ei ole tüüpilised usakad, veidikene euroopalikuma olekuga. Nad on hästi toredad ja abivalmid ja kogu poodide süsteem on suhteliselt organiseeritud, mis siin on harvnähtus, sest igal pool on ju siin aloha time. Tegin teile pilte ka, siis saate aru, millest ma räägin. Nii mõnus on selliste ilusate riiete keskel olla! Tahaks need kõik ära osta.

Minu armsad ülemused :)

Kahjuks on see pood suunatud turistidele, mis tähendab seda, et hinnad on enamus 100$ ringis, kõige kallim kleit on hetkel 210$. Ma tõesti ei taha teada, mis nende riiete omahind on, sest need kõik on peamiselt Hiinast ja Indiast, leidub ka USA tooteid ja 1% Hawaii kohalikku käsitööd, mis vb on tõesti sellist hinda väärt. Enne toote müügile panekut peab iga riideeseme ära triikima ehk aurutama ning seejärel niidijupikesi ära võtma või lõikama ja kontrollima kas toode on terve. Võin öelda, et peaaegu pooled tooted on defektiga või lausa katki, õmblused on lahti või on kangas auk jne. Sellepärast on äärmiselt oluline toode kullipilguga üle vaadata enne kui see müüki panna, sest hinnad on krõbedad. Sellegipoolest leidub ostjaid, sest need riided on tõesti ilusad. Poodi üritataksegi valida unikaalseid disaine. Mulle on küll asjad 40% soodsamad, kuid ka selle soodustusega on enamus asju kallid. Kindel on see, et midagigi tahan ma sealt endaga Eestisse kaasa võtta.

 

Selle poe, kus ma hetkel töötan, miinimum päevakassa on 400$. Seni olen ma suutnud seda ületada vaid kolmel korral, see ei ole kerge. Õnneks vist pole olnud päeva, kui ma ei oleks mitte midagi maha müünud, aga müügitööd tuleb seal teha, sest igapäev helistab üks õdedest ja uurib palju ma juba teeninud olen ja see on ainuke miinus selle koha juures. See uurimine ja helistamine tekitab pingeid, vaiksemal päeval ei tahagi kohe telefoni vastu võtta. Õnneks viimastel päevadel on mul väga hästi läinud, seega ma loodan, et mind veel lahti ei lasta :D Teine õdedest ei ole nii uudishimulik, ta vastab alati, et „Don’t worry, be happy, have fun“ jne. 

Kõikide klientidega on kohustuslik rääkida, uurida kust nad pärit on ja kas nad on esimest korda Hawaiil jne. Vahest on see üsna tüütu, aga kui on hästi avatud kliendid, siis mulle isegi meeldib, sest alati uuritakse ka minu päritolu kohta. Mul on tekkinud üks püsiklient, kes on vanadaamist Kanada proua ja kes on isegi Eestis käinud! Nii tore oli kedagi sellist kohata ja pluss ta on eriti tore ka. Jaapanlastega on raske, sest nad ei oska sõnagi inglise keelt ja siis ma üritangi käte ja jalgadega nendega suhelda. Peale umbkeelsete jaapanlaste, on väga palju ka austraallasi, kellel tundub ka paks rahakott olevat. Eriti tore on eurooplasi kohata, kes actually teavad ka, kus ja mis see Eesti on. Ükspäev käis üks vene paar poes, no nendega oli kohe eriti kodune rääkida. Päris palju on poodi hakanud sattuma ka hispaania keelt kõnelevaid inimesi, kes on pärit Hispaaniast, Brasiiliast, Mehhikost, Columbiast või Argentiinast. Olen üritanud nendega natukene keelt pruukida, aga oi oi kui kiiresti see keel meelest läheb, kui seda tihedalt rääkida ei saa (ei taha teada, kuidas ma sügisel hispaania keele eksami ära teen...) 

 

Natukene palgast ka. Tunnis teenin ma 8$ pluss müügitulu. See tähendab seda, et kui minu kassa on 400$, siis minu päevane tunnitasu on 12$ ehk siis 8+4=12. Eile tegin ma oma müügirekordi, ehk siis ma müüsin üle 600$ eest, mis tähendab seda, et ma teenisin eile tunnis 14$ ehk 8+6=14. Kui ma teise poodi lõpuks tööle saan, kus miinimum päevakassa on 1000$, siis ma teeniksin tunnis juba 18$, mis oleks väga super! Omanikud rääkisid, et neil on tüdrukuid, kes teenivad 20$ tunnis (peale minu on veel kaks töötajat pluss omanikud teevad ka lisaks kõigele muule poes tööd). Tahaks, et see nii ka oleks, kuigi hetkel tundub see number ulmeliselt suur ja võimatu saavutada, aga eks näis. 

Need ongi need käsitööna Hawaiil valminud püksid, mida ma tahaksin ka endale!

Tööl peame kandma müüdavat kaupa, mis mulle väga väga meeldib! Tavaliselt ma müün sama asja maha, mida ma ise kannan.

 Jutt läks jube pikaks, aga te oletegi pidanud kaua kannatama, nüüd saate oma isu täis lugeda ;)

Sünnipäevade maraton

Vahepeal oli meil siin üks sünnipäevade nädal. Nimelt oli meie armsal Ursulal USA mõistes tähtis sündmus, ta sai meil siin täisealiseks. Nagu ikka, küpsetasime talle salaja maitsva šokolaadikoogi maasikatega ja läksime täpselt 00.00 teda koogi ja proseccoga üllatama. Meie õnneks ta sellel ajal juba magas magusat und, seega saime ta suure käraga üles äratada. Lõpptulemus oli see, et ta ei saanud absoluutselt aru, mis toimub, no kohe mitte midagi ei mõistnud.

"Ma ei saa mitte midagi aru"

See ei ole veel kõik. Suurem pidu toimus järgmisel päeval meie öises töökohas Upstairsis. Korraldasime talle pooleldi üllatuspeo. Samal hommikul pidime me Ursula Skype'i kõnega jälle üles äratama, sest telefoni otsas ootas videopildis Ursula ema koos külalistega, kes olid Eesti koju tulnud tema sünnipäeva tähistama. Ursula ei saanud endiselt mitte midagi aru...

Enne pidu oli meil Ursulaga suurepärane võimalus külastada Itaalia restorani ja seda täiesti tasuta!!! Te võite ette kujutada KUI õnnelikud me selle üle olime, sest igatsus itaaliaköögi vast oli meeletult suur ja me polnud ikka kaua aega midagi normaalset süüa saanud. Niisama restorani me jõuame siin healjuhul ühe korra, sest hinnad on ulmelised, kõige odavam pasta algab 30'st dollarist. Aga kuidas meil see kõik õnnestus? Olime eelnevalt paar korda seal restoranis tööd otsimas käinud, teisel korral istus itaallasest restoraniomanik meiega laua taha ja ütles, et tal ei ole kahjuks meile tööd pakkuda, aga kuna me tundusime talle nii sümpaatsed neiud, siis ta tahtis meile midagi vastutasuks teha ja kutsus meid sööma. Kokkas ta meile menüüväliseid roogasid, kolm käiku. Me olime sel hetkel maailma õnnelikumad! Vahepeal muutus aga asi nukraks, kuna teise käigu ajal sai kõht niii niii täis ja me ootasime juba õudusega, et kas sealt tuleb veel mingi korralikum praad lisaks mereanni pastale. Jumal tänatud, et tuli imemaitsev magustoit, vastaseljuhul oleksime me lõhkenud.

Restoran Spada!

Peale pühaõhtusöömaaega suundusimegi klubisse, kus ootasid juba külalised. Üllatusi oli meil veel. Nimelt päev enne filmisime sünnipäevalapsukesele ühe väga khuuli video, kus igaüks andis edasi oma soovid, kaasaarvatud ka armsad Ursula vanemad Eestist! Ursula ei saanud juba mitmendat korda midagi aru :D

Kõikvõimas superwoman Pihel kooki tegemas

Üks sünnipäev ei jäänud ilma teiseta. Enne Ursula sünnipäeva pidasime meie filmimeeste Alari ja Jaani sünnipäeva, kellele me küpsetasime samuti imehea toorjuustukoogi. Mõtlesime, et teeme neile ühe humoorika kingi, siin ta on...

Catch up!

Tere kallikesed! Olen olnud laisk ja viimased paar päeva palavikus ja tõbine :( Õnneks on palavik nüüdseks möödas, kuid nohu ja köha kimbutavad mind ikka! Uskumatu, mul pole Eestis olles olnud kunagi palavikku ja siin Hawaiil soojas olles viskas kraadiklaasi ekraanile järsku 38,5! Jube vastik on siin tõbine olla, sest ei taha üldse kodus olla ja tööl on ka vaja käia. Palavikus olles tuli esimest korda koduigatsus peale, sest esiteks hakkasin Eesti ravimitest puudust tundma, tahaks Eesti mett ja taruvaiku ja Eesti köhateed ning teiseks oleks tahtnud, et keegi mind tohterdaks ja ütleks mis rohte ma võtma pean. Õnneks on mul neli armsat neiut siin, kes on väga hoolitsevad ja head!

Kõik USA ravimid tundavad täieliku keemiana. Hetkel võtan mingeid Tylenoli tablette, mis pidi üks imerohi olema, et isegi eestlased on neid pakkide viisi Eestisse viinud, sest Euroopas lõpetati selle müük ära, ei imesta ka...Mind see imerohi ei aita vist ja ega ma väga seda keemiat sisse süüa ka ei taha. Rüüpan siin piparmündi teed Hawaii mee ja sidruniga, see on ainuke asi, mis vähekenegi kodust ravimit meenutab :D Aga aitab mu haigusloost, küll ma terveks saan, sest vahepeal on nii mõndagi juhtunud! :)

Mingi aeg käisime North Shore'il, nüüdseks olen seal käinud juba kaks korda. Nägin ka oma esimese suure kilpkonna ära, tegi rannas liiva peal uinakut, kuid lõpuks tüdines liigsest tähelepanust ära ja läks ookeanisse tagasi. Peesitasime ühes hästi ilusas privaatrannas, kus peale meie ei old kedagi. Vahelduseks oli mõnus tühjas rannas vedeleda.

Esimesed suured lained, umbes 5 meetrised, talviti on sealses rannas need ligi 25 meetrit!

Esimene mini cliff jump! 

Nii, siis millalgi trippisime Makua randa, kus me ka ööbisime. Räägitakse, et see on kõige ohtlikum rand ja et seal kummitab. Kunagi viidi kodutuid sinna elama, aga enam neid seal ei ole. Seal pidavat olema hästi palju vargaid ja isegi kohalikud ei julge seal väga käia, kaasaarvatud ka politsei vist. Meil midagi halba ei juhtunud, hoopis vastupidi, see oli seni üks kõige mõnusam õhtu siin veedetud aja jooksul! Valges meisterdasime kilest liumäe merre, mille pealt vurasime täispuhutavate loomadega vette. See oli omaette tsirkus! Andekad kaameramehed tegid sellest väikese videoklipi ka, niiet rohkem ma ei hakka sellest kirjutama. Video räägib enda eest juba (kes veel näinud ei ole).

Õhtul, kui oli juba pimedaks läinud, hakkasime grillima ja istusime lõkke ääres. Mingi hetk saabus paar kohalikku meest, kes samuti oma peredega seal samas rannas puhkasid. Üks meestest hakkas ukulele saatel laulma, enamus tema lauldud lugudest oli tema enda looming. Te ei kujuta ette ka kui ilusad ja head lood need olid, minul tulid lausa pisarad silma. Seda sama andekat meest saab isegi Delfist kuulata ja näha, kus lisaks ta enda lugudele oli tal ka üks sõnum Savisaarele :D Samuti pole ma kunagi näinud taevas nii palju tähti, neid oli lihtsalt metsikult palju, nägin isegi kolme langevat tähte. Kui kiirelt jutt kokku võtta siis sain ka lageda taeva all magada, uni oli hea, hommikuks sõime värskelt püütud Hawaii kala (nime ei tea), aga see oli vääääga hea!

Kelgutamise video

Sõnum Savisaarele

 

Väsisin ära

Makua Beach

Livin Aloha

Kes veel ei tea, siis sel suvel filmitakse siin Hawaiil ühest eestlaste grupist sari, mis hakkab ilmuma kunagi sügisel Delfi.ee keskkonnas. Esimene teaser on juba ilmunud, mis annab natukene aimu, millega me siin tegelikult kõik päevast päeva tegeleme ja kuidas hakkama saame. Soovitan väga! Mahalo :)

http://vimeo.com/67751077