Käib töö ja vile koos

Mõtlesin ükspäev, et tahaks teile midagi värsket ka siia kirjutada. Siiani olen ma ainult minevikust rääkinud ja vist jäängi seda tegema...sest alljärgnev tekst on tegelikult minu pühapäevasest päevast (14.07.13). Lootsin selle samal päeval siia postitada, aga kus sa sellega. Siin Hawaiil on see suhteliselt võimatu, ma loodan, et mõistate mind :D Ma ju siiski üritasin!

Hei kullad! Nagu te nüüd teate, siis mul on nüüdseks juba kolm nädalat lisaks klubitööle ka päevane töö imeilusas riidepoes. Pidin täna ise kell 9 hommikul poe avama. Kuna ma olin ainult neli tundi maganud, siis mõtlesin, et hüppan Starbucksist läbi ja võtan midagi turgutavat sealt kaasa. Tellisin oma mocha kohvi ära ja jäin ootama, aga kuna ootejärjekord oli nii pikk ja kell oli ka juba palju, siis ma lihtsalt jooksin sealt minema ja mu hommikune turgutus jäigi maha.

Poes on meil kaks ust, üks on esiuks ja teine on tagumine uks, mis asub riietuskabiinis kardinate ja baldahhiinide taga peidus, et kliendid seda ei näeks. Seda kasutangi ma poodi sisenemiseks. Mina, kes ma vihkan hilinemist, jäin maksimum 5 min hiljaks. Samal ajal oli poes juba Amber, kes oli arvatavasti juba veidi varem sinna tulnud, et laoruumist midagi teise poodi kaasa võtta ehk siis pood oli juba avatud ja inimesi täis. Ja siis tulen mina, logistan võtmega, et nelja, tagumise ukse lukke lahti saada. Äkitselt olen ma pääsenud peaaegu riietuskabiini ja sahistan läbi baldahhiinide, kui kuulen, et keegi juba tegutseb. Pood oli avatud ja juba esimesed kliendid platsis ja siis saabun võluväel mina läbi riietusruumi poodi üritades säilitada normaalset ilmet nagu polekski selles midagi imelikku, kui keegi läbi proovikabiini poodi satub. Õnneks oli kõik kombes ja midagi hullu ei juhtunud. Hiljem oli lihtsalt naljakas sellele mõelda. Paras huumor.

Tööpäev läks lisaks sellele kõigele väga väga hästi, sest täna ma suutsin 500$ eest riideid maha müüa. See tegi mu manageri väga õnnelikuks ja minu ka, sest igapäev sellist kassat saavutada on suhteliselt keeruline, sest paksu rahakotiga turiste ei satu selle asukohaga poodi eriti palju, kuid siiski natukene neid ikka leidub. Ideaalsis peaks see olema minu miinimum kassa...läheb keeruliseks, aga saab hakkama. Peagi pannakse mind ka teise poodi, mis asub samal tänaval, aga on palju parema asukohaga. See pood on omanike jutu järgi koguaeg rahvast täis ja korraga tuleb tegeleda isegi kuue kliendiga. Mind pole veel sinna poodi tööle pandud, kuna ennem tahetakse kindel olla, et ma olen kõikide toodetega tuttav ja tean, mida ma teen. Sealne päevane miinimum kassa on jutu järgi 1000$, mis hetkel tundub minu jaoks utoopne, aga eks näis. Loodame, et seal on rohkem ostjaid, sest siis teenin ju mina ka rohkem palka! ;)

Tänase õhtu võtsin  vabaks ehk siis see tähendas seda, et ma ei läinud klubisse tööle, kuna ma olin nii vähe magada saanud ja kange tahtmine oli minna poodidesse ja niisama jalutama. Sain Piheliga kokku, vahtisime riided ja üritasime omale mütsi leida, kui lootusetult. Proovisime nokatseid ja kõikvõimalikke kaabusid ja kübaraid, et lõpuks oli silme eest kirju. Tulemus oli see, et me lahkusime ikka tühjade kätega. Peakatte valimine on maailma kõige raskem asi! Siis me läksime Yogurtlandi ja kuhjasime omale mõnuga head ja paremat kokku, istusime rannas pingile ja vaatasime ookeanit. Siis tuli mõte, et võiks kusagil ühe hea kokteili juua. Läksimegi ühte ilusasse hotelli, kus asus Mai Tai baar, mis oli ookeani ääres. Nii mõnus oli üle pika aja ilusas ja rahulikus kohas istuda ja juua parimat pina colada kokteili! (vahepeal ju võib endale sellist luksust ka lubada). Lõpuks olid meil kõhud sellest nii punnis, et veeresime koju magama. 

Mina oma kauni ohatisega, aga sellegipoolest tundsime ennast daamidena :D

Kusagil kaunis idamaises hotellis turiste mängimas