Lõpuks jõudis kätte see hetk kui me pääsesime Waikikist ja jaapanlastest eemale (ma ausalt teen varsti jaapanlastest eraldi postituse, sest nendest ja nende veidrustest ei saa rääkimata jätta, ma veel kogun nende kohta materjali :D). Mädleen sai endale siit ühe sõbra Michaeli, kes on sündinud Itaalias, kuid terve oma elu elanud ameerikas. Ta kutsus meid matkama ja randa. Meile jäi mulje, et me lähme randa ja teel sinna peab natuke künkaid vallutama, seega me kõik olime riides nagu rannapiigad ja meil olid kõigil jalas plätud/sandaalid. Kohale jõudes aga ootas meid üllatus. Me siiski läksime ikka päriselt matkama päris mäe otsa, nimeks Olomana Hike Trail. Räägitakse, et algajate jaoks on see päris raske, kuna raskusaste sellel mäel on kõrge. Mis siis ikka, tugevad tüdrukud nagu me oleme, võtsime selle katsumuse ette. Lugesin, et 40% sellest mäest on viisakas matkamine, kuid 60% sellest on rock climbing ehk siis pead köite abil mööda kiviseina ennast üles vedama. Muidu koosneb see matkarada kolmest mäetipust, kuid seekord vallutasime me ainult ühe tipu, mis oli meile täiesti piisav!
 |
| Kui kõik veel õnnelikud olid... |
 |
| Ready, set, go! |
 |
| Minu lillelised "designer flipflops" nagu üks noormees nende kohta ütles. Liina, pead mulle varsti uued saatma, kui siin samamoodi jätkub! :D |
Vastutulevad inimesed olid kõik äärmiselt üllatunud nähes viite neidu plätudega mäetippu ronimas. Me aga ei andnud alla ja ronisime edasi. Kohalikud jäid meist isegi maha, tegid iga paarisaja meetri tagant veinipause. Nad isegi imestasid ja küsisid, et mis mäed teil seal Eestis on, et nii osavad olete...Vastasime, et meil ei ole mitte ainsatki mäge, meil on pisikesed künkad. Tippu jõudes oli vaade imeline, mis tekitas kõigil hea tunde, kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Mäetipp ei olnud kuigi suur, aga mingil hetkel kogunes sinna hulk teisigi inimesi, kes puhkasid jalga, pakkusime neile lahkelt sangriat. Mingil hetkel ilmus kusagilt välja dominiiklasest superman, kellega kõik pilti tegid. Sain hispaania keelt kuulata, nii mõnus oli :)
 |
| Pihel, mina, Ursula ja Mädleen |
 |
| Naudime kõik koos vaadet (üks meist ehk Annika rügas samal ajal tööd teha) |
 |
| Poolel teel alla läks Ursil plätu katki, mis siis ikka, paljajalu edasi! |
 |
Dominikaani superman
|
Paar tundi puhkasime ja siis hakkasime alla liikuma. Vot see oli minu jaoks hirmus. Ülestulek ei olnud pooltki nii raske kui allaminek. Käed olid pärast köie kinnihoidmist villis ja jalalihased valusad, korralik trenn ühesõnaga. Allajõudes oli hea tunne jälle maapinda katsuda :D Kui lõpuks koju saabusime, siis saime paar tunnikest magada ja pärast klubisse tööle minna. Päris piin oli klubi ukse peal seista ja rõõmsat nägu pähe teha, sest suur uni oli silmas.
Järgmine kord me oleme juba targemad ja valmistume selliseks retkeks paremini ette, kuid plätudega ronimine oli ka omaette kogemus :D
No comments:
Post a Comment