Olen seni käinud kahel tööintervjuul ja jaganud veelgi rohkem CV'si ja täitnud veel rohkem igasuguseid aplikatsioone. Eelmine nädal pääsesin vestlusele ühte Itaalia restorani nimega Arancino. Neid on siin kaks tükki, üks rannas ja teine peatänava lähedal. Mina käisin väiksemas kohas intervjuul. Rääkisin, et töötasin samuti itaalia restos ja et meil oli hästi hästi palju veine ja ma isegi jagan nendest midagi. Managerile see meeldis, aga teda pani kahtlema see, et ma olen siin ainult 3 kuud, sest tavaliselt nad ei palka hooajalisi töötajaid, aga kuna mul on selline kogemus seljataga siis tundusin neile "adventurous". Põhiliselt palgatakse välismaalasi hostess'ideks ehk inimesteks, kes tervitavad kliente, juhatavad lauda ja annavad menüüd. Kõike seda olin ma ju Luccas teinud, sest Eestis peab teenindaja ju kõike tegema, siin on jällegi iga ülesande jaoks eraldi töötaja.
Restorani manager rääkis kuidas nende tööpäevad käivad ja see meenutas täpselt Lucca elu. Restoran on ülerahvastatud, kliendid on pahased ja tahavad kohe lauda saada jne. Manager küsis mu käest, et kas see kõik on sulle tuttav ja ma vastasin "totally". Neil pidavat olema samuti väga nõudlikud kleindid, kellel on kõigil omad erisoovid ja kes vahetevahel ütlevad paar kurja sõna ka, kuid siiski külastavad restorani jälle ja jälle...ei mõista neid inimesi....Mulle lubati see nädal tagasi helistada ja teada anda kas ma pääsesin teise vooru, aga siin ei tasu neid kõnesid ootama jääda. Küsisin ise ka, et kas te kindlalt helistate või on see ainult tühi lubadus, siis manager vastas, et ma võin kusagile dokumentide vahele ära kaduda?! ja kõnet ei pruugigi tulla ja andis mulle oma visiitkaardi, kui mul peaks küsimusi tekkima. Siin üldiselt lubatakse suure suuga sulle igasuguseid asju, aga tegelikkuses ei juhtu midagi. Isegi manageridega on võimatu jutule pääseda, öeldakse sulle uksel, et ta tegeleb praegu mingi suure suure probleemiga või siis jäi kokk haigeks ja manager on täna kokaametis ja tal pole aega rääkida...vabandused vabandused.
Teisel intervjuul käisin ma koos Ursulaga. Kandideerisime ühte hästi ägedasse USA riidepoodi nimega Hollister, see on tõesti vinge, alates riietest lõpetades poe interjööriga. Kuulsime, et seal on eelnevatel aastatel töötanud eestlased ja seega otsustasime ka proovida. Täitsime internetis avalduse ja kohe sai ka grupiintervjuu aja valida ehk siis kõik kes kandideerivad saavad võimaluse ka ennast kohe tõestada. Meil toimus intervjuu kahekesti kaubanduskeskuse parklas...Panime ennast veel eriti ilusasti riide ja siis viiakse meid parklasse, tere hommikust!...Amet, millele kandideerisime, kandis nimetust "model". Alguses ei osanud me ametinimetust validagi, sest eeldasime, et modell on ikka modell noh. Aga tuli välja, et modellid ongi need, kes siiberdavad poes ringi ja suhtlevad klientidega ehk maakeeli klienditeenidaja.
Seal näevad tõesti kõik saalitöötajad välja nagu modellid. Sellel brändil on kindlad reeglid, milline peab teenindaja välja nägema: kõik peab olema naturaalne ja puhas, make-up peab olema tagasihoidlik, ehetest tohib kanda ainult kella või sõrmust, juuksed peavad oleme võimalikult loomulikud, meestel ei tohi olla mulleteid ja kukeharju peas jne jne. Kõik need reeglid tundusid meie jaoks äärmiselt mõistlikud, seega meid need ei häirinud karvavõrtki. Sealt lubati meile samuti tagasi helistada, kui peaksime töökohad saama, aga seni pole me kumbki kõnet saanud. Minuarvates läks meil vestlus päris hästi, vastasime kordamööda kuuele küsimusele. Kaks päeva on veel aega, seega hoiame pöidlad pihus.
Järgmine kord kui tööst kirjutan, siis loodan, et saan rääkida juba kindlast kohast kuhu mind vastu võeti...
No comments:
Post a Comment