Meil siiski on sotsiaalne elu ka...

Aeg läheb siin väga kiiresti aga selle eest liiguvad siin asjad väga aeglaselt, seega ärge imestage, kui te küsite, et mis sa siis eile korda saatsid ja ma teile vastan, et käisin ja tegin omale SSN'i või jõudsin ühe tööaplikatsiooni täita...KÕIK võtab siin lihtsalt jube kaua aega! See on lausa uskumatu. Seega pole ime, et meil on töö aga me ei tea oma graafikuid, töönädala tunde ja selliseid detailsemaid asju, kõik on siin nii pealiskaudne, aloha time noh!

Lisaks tööotsingutele ja igasugusele dokumendimajandusele oleme me natukene endale lõbu ka lubanud. Mõtlesime Ursulaga, et lähme ja vaatama ainult niisama Victoria's Secreti poodi, ainult niisama...Aga poest lahkusime uute bikiinidega...Mul oli neid niikuinii vaja ka!

Siiani oleme me 2 päeva jõudnud rannas käia, kõik juba vaikselt kooruvad siin.

 

Igal reedel lastakse Hilton Hotel Village'i rannas ilutulestikku. Terved suguvõsad tulevad kokku ja grillivad ranna ääres. Tahan ka Rakvere liha grillida!

Mingi päev panime end Ursulaga ilusti riide, et sõita Ala Moana keskusesse Hollisteri poe grupiintervjuule, aga kuna meil seda ägedat SSN'i ei olnud, siis otsustasime tursite mängida ja seiklesime mööda merekallast ja imetlesime sadamas jahte.

Eile käisime kinooooos, vaatasime Kiireid ja vihaseid! Piletid on siin kallid, 11 dollarit. Olime nagu tõelised usakad ja ostsime popkornid võiga ja suuuuure coca-cola. Siin kinodes on nõme süsteem, kohti ei ole, saad ise valida kuhu istud. Läksime salaja hilisemale seansile, kuna ostetud seansile ei olnud enam ühtegi kõrvuti kohta.

 

Täna käisime Don Quijote kaubanduskeskuses. See on vist jaapanlastele mõeldud, jube kirju ja veider pood, aga leidsime enamvähem vajalikud asjad üles. Seal olles tekkis igatsus Prisma järele, sest näiteks piim kestab siin kuu aega :( Ostsime omale toiduvarud valmis, sest enam ei jaksa ega tohi väljas süüa! Ennem lihtsalt ei old aega väga kodus süüa teha, sest koguaeg olid kusagil lahingus ja haarasid teepealt midagi hamba alla. Hetkel on selline tunne, et me pigem oleme kusagil vangilaagris kui kusagil unistustemaal USA's, sest siiani oleme me tõesti väga vähe jõudnud süüa. Nüüd küll igatsen Lucca cozze pastat ja ühest veise carpacciost ei ütleks ka ära! Toit on siin kallis! Saatke musta leiba, martsipani, kohukesi ja eesti maasikaid ja õunu!

Sõpru oleme ka leidnud (mitte eestlasi), kes on lubanud meid surfama õpetada jne. Sõpru on siin lihtsam leida kui näiteks tööd, lähed lihtsalt seisad tänava peal, ootad 5 minutit ja sõber ongi olemas jälle. 

Aloha style!