Fun times at Upstairs!

Lubasin teile ennem rääkida meie vingest töökohast. Iga tööpäevaga muutub see koht aina armsamaks, sest seal töötavad väga ägedad inimesed ja meid koheldakse hästi ja me tunneme ennast juba väga koduselt seal. Päris tööd me veel teha ei saa, aga seni on meie tööülesandeks olla koos turvamehega ukse peal ja inimesi tervitada ja käepaelu panna. Meie senine tööaeg on olnud 5 tundi, kella 21-02.00ni. Meie eest hoolitsetakse seal väga hästi. Me saame seal tasuta kokteile juua ja vahepeal antakse meile altkorruselt pitsat, mis on lihtsalt maailma parim pitsa! Ma arvan, et kui Eestisse saabun, siis ei taha enam tükk aega seda toitu näha! Eriti armas on meie manager ja selle klubi omanik Davy, kes meie eest hoolt kannab ja aegajalt kikilipse kohendamas käib. Meil on kõigil ühesugune töövorm. Käisime Annikaga Forever 21 poes ja leidsime ideaalse cocktail waitressi kleidi, mida me kõik viis tööl kanname. Tegin ka sellest kohast natukene pilte, et tekiks mingi ettekujutus :)

Tantsupõrand

Tulevased VIP lauad

Plastiklusikatest tehtud lamp

"Pitsat soovite?"..."JAAA"

Meie esimene tööpäev

Ühest erapeost jäi natukene cupcake'se järgi, saime need muidugi endale

Mälestus päevast, mil läksine koosolekule, kuid lõpetasime hoopis niimoodi...

Esimene matk@Olomana Hike Trail

Lõpuks jõudis kätte see hetk kui me pääsesime Waikikist ja jaapanlastest eemale (ma ausalt teen varsti jaapanlastest eraldi postituse, sest nendest ja nende veidrustest ei saa rääkimata jätta, ma veel kogun nende kohta materjali :D). Mädleen sai endale siit ühe sõbra Michaeli, kes on sündinud Itaalias, kuid terve oma elu elanud ameerikas. Ta kutsus meid matkama ja randa. Meile jäi mulje, et me lähme randa ja teel sinna peab natuke künkaid vallutama, seega me kõik olime riides nagu rannapiigad ja meil olid kõigil jalas plätud/sandaalid. Kohale jõudes aga ootas meid üllatus. Me siiski läksime ikka päriselt matkama päris mäe otsa, nimeks Olomana Hike Trail. Räägitakse, et algajate jaoks on see päris raske, kuna raskusaste sellel mäel on kõrge. Mis siis ikka, tugevad tüdrukud nagu me oleme, võtsime selle katsumuse ette. Lugesin, et 40% sellest mäest on viisakas matkamine, kuid 60% sellest on rock climbing ehk siis pead köite abil mööda kiviseina ennast üles vedama. Muidu koosneb see matkarada kolmest mäetipust, kuid seekord vallutasime me ainult ühe tipu, mis oli meile täiesti piisav!

Kui kõik veel õnnelikud olid...

Ready, set, go!

Minu lillelised "designer flipflops" nagu üks noormees nende kohta ütles. Liina, pead mulle varsti uued saatma, kui siin samamoodi jätkub! :D

Vastutulevad inimesed olid kõik äärmiselt üllatunud nähes viite neidu plätudega mäetippu ronimas. Me aga ei andnud alla ja ronisime edasi. Kohalikud jäid meist isegi maha, tegid iga paarisaja meetri tagant veinipause. Nad isegi imestasid ja küsisid, et mis mäed teil seal Eestis on, et nii osavad olete...Vastasime, et meil ei ole mitte ainsatki mäge, meil on pisikesed künkad. Tippu jõudes oli vaade imeline, mis tekitas kõigil hea tunde, kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Mäetipp ei olnud kuigi suur, aga mingil hetkel kogunes sinna hulk teisigi inimesi, kes puhkasid jalga, pakkusime neile lahkelt sangriat. Mingil hetkel ilmus kusagilt välja dominiiklasest superman, kellega kõik pilti tegid. Sain hispaania keelt kuulata, nii mõnus oli :)

Pihel, mina, Ursula ja Mädleen

Naudime kõik koos vaadet (üks meist ehk Annika rügas samal ajal tööd teha)

Poolel teel alla läks Ursil plätu katki, mis siis ikka, paljajalu edasi!

Dominikaani superman

 Paar tundi puhkasime ja siis hakkasime alla liikuma. Vot see oli minu jaoks hirmus. Ülestulek ei olnud pooltki nii raske kui allaminek. Käed olid pärast köie kinnihoidmist villis ja jalalihased valusad, korralik trenn ühesõnaga. Allajõudes oli hea tunne jälle maapinda katsuda :D Kui lõpuks koju saabusime, siis saime paar tunnikest magada ja pärast klubisse tööle minna. Päris piin oli klubi ukse peal seista ja rõõmsat nägu pähe teha, sest suur uni oli silmas.

Järgmine kord me oleme juba targemad ja valmistume selliseks retkeks paremini ette, kuid plätudega ronimine oli ka omaette kogemus :D

Tööotsingud vol 2

Olen seni käinud kahel tööintervjuul ja jaganud veelgi rohkem CV'si ja täitnud veel rohkem igasuguseid aplikatsioone. Eelmine nädal pääsesin vestlusele ühte Itaalia restorani nimega Arancino. Neid on siin kaks tükki, üks rannas ja teine peatänava lähedal. Mina käisin väiksemas kohas intervjuul. Rääkisin, et töötasin samuti itaalia restos ja et meil oli hästi hästi palju veine ja ma isegi jagan nendest midagi. Managerile see meeldis, aga teda pani kahtlema see, et ma olen siin ainult 3 kuud, sest tavaliselt nad ei palka hooajalisi töötajaid, aga kuna mul on selline kogemus seljataga siis tundusin neile "adventurous". Põhiliselt palgatakse välismaalasi hostess'ideks ehk inimesteks, kes tervitavad kliente, juhatavad lauda ja annavad menüüd. Kõike seda olin ma ju Luccas teinud, sest Eestis peab teenindaja ju kõike tegema, siin on jällegi iga ülesande jaoks eraldi töötaja.

Restorani manager rääkis kuidas nende tööpäevad käivad ja see meenutas täpselt Lucca elu. Restoran on ülerahvastatud, kliendid on pahased ja tahavad kohe lauda saada jne. Manager küsis mu käest, et kas see kõik on sulle tuttav ja ma vastasin "totally". Neil pidavat olema samuti väga nõudlikud kleindid, kellel on kõigil omad erisoovid ja kes vahetevahel ütlevad paar kurja sõna ka, kuid siiski külastavad restorani jälle ja jälle...ei mõista neid inimesi....Mulle lubati see nädal tagasi helistada ja teada anda kas ma pääsesin teise vooru, aga siin ei tasu neid kõnesid ootama jääda. Küsisin ise ka, et kas te kindlalt helistate või on see ainult tühi lubadus, siis manager vastas, et ma võin kusagile dokumentide vahele ära kaduda?! ja kõnet ei pruugigi tulla ja andis mulle oma visiitkaardi, kui mul peaks küsimusi tekkima. Siin üldiselt lubatakse suure suuga sulle igasuguseid asju, aga tegelikkuses ei juhtu midagi. Isegi manageridega on võimatu jutule pääseda, öeldakse sulle uksel, et ta tegeleb praegu mingi suure suure probleemiga või siis jäi kokk haigeks ja manager on täna kokaametis ja tal pole aega rääkida...vabandused vabandused.

Teisel intervjuul käisin ma koos Ursulaga. Kandideerisime ühte hästi ägedasse USA riidepoodi nimega Hollister, see on tõesti vinge, alates riietest lõpetades poe interjööriga. Kuulsime, et seal on eelnevatel aastatel töötanud eestlased ja seega otsustasime ka proovida. Täitsime internetis avalduse ja kohe sai ka grupiintervjuu aja valida ehk siis kõik kes kandideerivad saavad võimaluse ka ennast kohe tõestada. Meil toimus intervjuu kahekesti kaubanduskeskuse parklas...Panime ennast veel eriti ilusasti riide ja siis viiakse meid parklasse, tere hommikust!...Amet, millele kandideerisime, kandis nimetust "model". Alguses ei osanud me ametinimetust validagi, sest eeldasime, et modell on ikka modell noh. Aga tuli välja, et modellid ongi need, kes siiberdavad poes ringi ja suhtlevad klientidega ehk maakeeli klienditeenidaja.

Seal näevad tõesti kõik saalitöötajad välja nagu modellid. Sellel brändil on kindlad reeglid, milline peab teenindaja välja nägema: kõik peab olema naturaalne ja puhas, make-up peab olema tagasihoidlik, ehetest tohib kanda ainult kella või sõrmust, juuksed peavad oleme võimalikult loomulikud, meestel ei tohi olla mulleteid ja kukeharju peas jne jne. Kõik need reeglid tundusid meie jaoks äärmiselt mõistlikud, seega meid need ei häirinud karvavõrtki. Sealt lubati meile samuti tagasi helistada, kui peaksime töökohad saama, aga seni pole me kumbki kõnet saanud. Minuarvates läks meil vestlus päris hästi, vastasime kordamööda kuuele küsimusele. Kaks päeva on veel aega, seega hoiame pöidlad pihus.

Järgmine kord kui tööst kirjutan, siis loodan, et saan rääkida juba kindlast kohast kuhu mind vastu võeti...

Meil siiski on sotsiaalne elu ka...

Aeg läheb siin väga kiiresti aga selle eest liiguvad siin asjad väga aeglaselt, seega ärge imestage, kui te küsite, et mis sa siis eile korda saatsid ja ma teile vastan, et käisin ja tegin omale SSN'i või jõudsin ühe tööaplikatsiooni täita...KÕIK võtab siin lihtsalt jube kaua aega! See on lausa uskumatu. Seega pole ime, et meil on töö aga me ei tea oma graafikuid, töönädala tunde ja selliseid detailsemaid asju, kõik on siin nii pealiskaudne, aloha time noh!

Lisaks tööotsingutele ja igasugusele dokumendimajandusele oleme me natukene endale lõbu ka lubanud. Mõtlesime Ursulaga, et lähme ja vaatama ainult niisama Victoria's Secreti poodi, ainult niisama...Aga poest lahkusime uute bikiinidega...Mul oli neid niikuinii vaja ka!

Siiani oleme me 2 päeva jõudnud rannas käia, kõik juba vaikselt kooruvad siin.

 

Igal reedel lastakse Hilton Hotel Village'i rannas ilutulestikku. Terved suguvõsad tulevad kokku ja grillivad ranna ääres. Tahan ka Rakvere liha grillida!

Mingi päev panime end Ursulaga ilusti riide, et sõita Ala Moana keskusesse Hollisteri poe grupiintervjuule, aga kuna meil seda ägedat SSN'i ei olnud, siis otsustasime tursite mängida ja seiklesime mööda merekallast ja imetlesime sadamas jahte.

Eile käisime kinooooos, vaatasime Kiireid ja vihaseid! Piletid on siin kallid, 11 dollarit. Olime nagu tõelised usakad ja ostsime popkornid võiga ja suuuuure coca-cola. Siin kinodes on nõme süsteem, kohti ei ole, saad ise valida kuhu istud. Läksime salaja hilisemale seansile, kuna ostetud seansile ei olnud enam ühtegi kõrvuti kohta.

 

Täna käisime Don Quijote kaubanduskeskuses. See on vist jaapanlastele mõeldud, jube kirju ja veider pood, aga leidsime enamvähem vajalikud asjad üles. Seal olles tekkis igatsus Prisma järele, sest näiteks piim kestab siin kuu aega :( Ostsime omale toiduvarud valmis, sest enam ei jaksa ega tohi väljas süüa! Ennem lihtsalt ei old aega väga kodus süüa teha, sest koguaeg olid kusagil lahingus ja haarasid teepealt midagi hamba alla. Hetkel on selline tunne, et me pigem oleme kusagil vangilaagris kui kusagil unistustemaal USA's, sest siiani oleme me tõesti väga vähe jõudnud süüa. Nüüd küll igatsen Lucca cozze pastat ja ühest veise carpacciost ei ütleks ka ära! Toit on siin kallis! Saatke musta leiba, martsipani, kohukesi ja eesti maasikaid ja õunu!

Sõpru oleme ka leidnud (mitte eestlasi), kes on lubanud meid surfama õpetada jne. Sõpru on siin lihtsam leida kui näiteks tööd, lähed lihtsalt seisad tänava peal, ootad 5 minutit ja sõber ongi olemas jälle. 

Aloha style!

Meie esimene töökoht!

Ahjaaa, tegelikult on meil kõigil üks töö olemas. Päris töötud me ka ei ole. Esimesel nädalavahetusel sattusime me ühte klubisse nimega Upstairs, mis on on vaid kuus nädalat avatud olnud. Pihel ja Annika, kes käisid teistes klubides omale tööd otsimas, sest nad on Eestis ka öötood teinud, ütlesid, et see on kõige normaalsem Waikiki klubi/lounge. Pean nendega nõustuma, kuigi ma teistesse kohtadesse pole veel sattunud.

Ühesõnaga saime me selle töö nii, et me tutvusime selle koha omaniku/manageriga, kes palus oma töötajatel terve õhtu meile erinevaid kokteile teha. Me sattusime sinna ka järgmisel õhtul ja ka sellest järgneval õhtul...manager ise kutsus ja palus, et me läheks, kuigi kolmandal päeval kohe üldse ei olnud enam jaksu ja tahtmist selle kära sees olla ja kui aus olla, siis tasuta joogid ei isutanud ka enam... See oli nagu meie tööintervjuu, me tundusime sellised lõbusad ja avatud neiud, et koha omanik otsustas meid oma uude tiimi palgata.

Meil ei olegi kindlat töönimetust, tegelikult lepingus on bartender, aga me hakkame seda kohta reklaamima ehk siis kutsume inimesi sinna ja jagame flaiereid. Kuna see koht on päeval lounge, siis ehk hakkame ka seal päeval tööd tegema, aga üldiselt oleme me coctail waitressid ehk siis viime õhtuti kokteile lauda ja koristame jne. Seda kas me neid kokteile ka tegema peame, ei oska ma öelda, ma loodan, et seda teevad ikka seal töötavad äärmiselt viisakad baarmenid.

Kuna see koht on nii uus, siis ei ole seal veel kindlat klientuuri, aga me aitama seda luua. Üks osa klientuurist hakkavad kindlasti olema meie kallid eestlased siin Hawaiil. Meil on isegi plaan seal pidada maha üks vinge Eesti pidu! Omanik on hästi südamlik ja tundub hea inimene but never now...Vähemalt selle koha mõte ja idee on siiras. Nimelt kasutab see baar "Green" põhimõtet ehk siis enamus asju on taaskasutus, lambikuplid on tehtud lusikatest, diivanid on kaetud kartulikottidega jne. Minuarust on see koht väga stiilne, teades seda, et tegelikult ei ole siin klubid väga ilusad võrreldes Eesti omadega. Neid ei anna võrreldagi, meil Eestis näevad klubid välja nagu paleed või lossid.

Samuti suur pluss selle koha juures on see, et üritatakse sihtida kvaliteedi poole. Esiteks kasutatakse seal kvaliteetset alkoholi, töötajate riietus on viisakas, mis minuarvates on väga oluline. Töötajad kannavad triiksärki ja kikilipsu, mille nad seovad ise kinni, et näidata, et kõik siin ilmas ei ole täiuslik. Meie tööriietuseks saab olema must kleit ja samuti kikilips (värvi saame omale ise valida). Tuleb jälle poodi minna...ja ega sellest mustast värvist ei saa ka vist kunagi lahti (siinkohal tervitaks oma kallist Lucca peret!!!)

Kuigi meil on üks töö olemas, siis sellegipoolest otsime ja tahame me kõik endale ka päevast tööd, sest klubi on avatud kolmapäevast-laupäevani ja hetkel ei ole meie sealne palk võrreldes USA palkadega seal just väga suur, saame vist miinimumi. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis kusagile klubisse tööle minna, pole väga öötöö inimene, aga raha on vaja ja eks näis, äkki polegi nii hull kui tundub. Sellel kolmapäeval on seal väga oluline reklaamüritus, kus on meedia ja tähtsad ninad kohal. 21. juunil on seal suur avapidu. Loodame, et selleks ajaks oleme me suutnud piisavalt klientuuri koguda :) Lisan varsti ka sellest kohast pilte!

Tööotsingud

Eelmise nädala teisipäevast hakkasime me lõpuks tööd otsima, sest enne seda oli meil vaja kodu leida ja tööotsimiseks ei olnud aega. Kolm päeva järjest sai käidud mööda restorane ja poode. Enamus kohtadest anti sulle näppu aplikatsioon, mille pidi ära täitma, põhimõtteliselt oli see CV ümber kirjutamine...Saadetud on meile jne, aga endiselt ei ole keegi ühendust võtnud. Ei ole see tööotsime siin midagi lihtsat. Eestis käiks see umbes niimoodi, et helistad sõbrale ja järgmine päev lähed juba tööintervjuule, aga siin käinvad asjad palju aeglasemini, mis on jube tüütu! Lubatakse rõõmsalt tagasi helistada, aga seda ei juhtu...pead ise mitu korda oma nägu näitamas käima ja tüütut mängima, et jutule võetaks. Enamikes kohtades ei taheta väga hooajalisi töötajaid või siis soovivad, et sul oleks Social Security Number juba olemas, aga seda meil veel ei ole.

Osad on juba tööintervjuudel käinud, aga kellegil ei ole veel raudkindlat tööd. Mädleenil peaaegu on, aga kuna selle sushi söögikoha managerid on nii uimased, siis tema töötegemine venib. Pihel oleks saanud ka töö, aga kuna tal ei olnud tol hetkel SSN'i (social security number), siis kahjuks ei saadud teda võtta. Homme on tal ühes uues kohas tööpaberite täitmine ning õnneks on tal seal ette näidata paber, mis kinnitab, et me oleme nüüd SSN'i käinud taotlemas. Mind ja Ursulat oleks võetud jutule väga ägedasse riietepoodi nimega Hollister, aga seni kuni meil numbrit ette näidata ei ole, siis midagi ei toimu :( Aga me ei anna alla, vaid pingutame edasi, vähemalt üritame, sest see on väsitav ja ega seda raha ka enam kauaks ei jätku. Oleme varsti vaesed Ida-Eurooplased! Meie kõigi suurim soov on see, et tekiks mingigi rutiin ja elu loksuks siin juba paika, sest tahaks juba vaikselt hakata siin ringi reisima ja siit Waikikist ja nendest jaapanlastest kaugele eemale minna!

SNN'i käisime me täna tegemas, tähendab mina käisin juba teist korda, sest esimesel korral ei saadud mulle seda teha, sest mul oli ühe dokumendi peal 3. novembri asemel 30. november. Ma avastasin selle juba Eestis olles, aga mulle öeldi selle peale, et sellest pole midagi, peaasi et viisal õige kuupäev on. Igal juhul, kuna USA kusagil süsteemis oli see vale number, siis ma pidin koheselt helistama oma viisasponsorile, et nad selle kiiremas korras ära vahetaksid. Mul paluti mingi dokument täita ja kõikvõimalikud koopiad saata ja lisaks pidin ma selle eest veel 25 dollarit ka maksma :( Ühesõnaga olin ma terve nädalavahetus natukene kurb, kuna keegi ei vastanud mulle ja telefoni ka vastu ei võetud, kuna kontor oli kinni. Täna hommikul unise peaga helistasin esimese asjana uuesti oma viisasponsorile ja küsisin, kas nad said mu murekirja kätte ja kas selle saab korda teha. Õnneks rahustati mind maha ja öeldi, et kõik on korras ja et uus dokument peaks täna minuni jõudma. Paar tundi tagasi avastasingi korteri ukse tagant oma esimese kirjakese :) Social Security Number peaks minuni jõudma nädala ajaga. Vähemalt on sellega nüüd korras! Ja täna tegime endale ka Ameerika pangakonto, et meile saaks palka kanda.

Minu esimene postiga saadud kiri Ameerikas :)

Meie esimene grillpidu

Lõpuks saabus kätte see päev, kus me tegime ära oma esimese grillimise. Paar päeva tagasi käisime toidulaadal, kus müüdi lihtsalt niiiiiiii palju häid asju. Otsustasime, et see laat saab meie iganädalaseks traditsiooniks. Ostsime kaasa kõiksugu juur-, ja puuvilju. Sain lõpuks oma lehtkapsa ära maitstud! Jee! (eestis seda ei müüda...). Lisaks kõigele müüb üks mees seal maailma parimat guacamole kastet (tahaks seda    Eestisse kilode viisi kaasa osta ju) Üldiselt kodus kokkamine ei ole siin sugugi odavam kui väljas söömas käimine, kuid siiski oli see tänane ise grillimine super maitsev õhtusöök! Grillimises olime natukene amatöörid veel, aga õnneks olid seal abistavad noormehed olemas, kes meid õpetasid.

Meie grillimise koht

Siin läheb väga ruttu pimedaks

Päike läheb peitu :)

Üldiselt on siin kõik kohalikud hästi avatud, sõbralikud ja abivalmid, kuid osade puhul on see lihtsalt võlts esmamulje. Teatud tutvusi oleme siin ikka teinud, näiteks on meil sõber Jeremy kellele me saame murede tekkimisel helistada, siis on meil veel telefonipoes semsid, kelle poole saab telefoniprobleemide korral pöörduda, Starbucksis oleme põhi netikunded, kui igav on siis saab alati kohvitädidega juttu puhuda, nad juba teavad kust me pärit oleme. Täna lubas üks Bostoni mees meid surfama õpetada, aga kuna tema oskaja  sõber kolme surfilauaga ei ilmunud kohale (jumal teab kas tal üldse oli selline sõber), siis tänase päeva seisuga ei oska me veel surfata. Aga küll me jõuame seda õppida. Lained siin Waikikil ei ole üldse suured, aga meile amatööridele just parajad. Homme hakkame tööd otsima! Wish me luck!

PS! Vihmast ei pääse ka siin kaugel, teisel pool maakera. Päevasel ajal tuleb aegajalt hästi kerget vihmasadu, kuid see on nii mõnus ja jahutav. Hetkel istume Mc'Donaldsis ja väljas on padukas?! To be continued...